Psühhoanalüütiline teraapia tugineb psühhoanalüüsi teooriale, mille looja oli Sigmund Freud. Psühhoanalüütiline teraapia põhineb ideel, et suurt osa meie käitumisest, mõtetest ja suhtumisest reguleeritakse alateadvuse poolt. Patsiendil palutakse rääkida ning terapeut aitab tal näha alateadlikke soove, motivatsioone, mälestusi- eesmärgiga saavutada parem teadlik kontroll oma elu üle. Psühhoanalüütilist teraapiat kasutatakse hingelise ja emotsionaalse distressi leevendamiseks. Ta on hea meetod eneseuurimiseks, s.t. et ta sobib neile, kes sooviksid enda kohta rohkem teada saada( näiteks: miks ma alati kipun tutvust sõlmima just kindlate omadustega inimestega või kuidas see nii läheb, et teatud olukordades ma suudan käituda ainult ühel kindlal viisil, kuigi sooviksin teisiti jmt.).
Psühhoanalüütiline teraapia on sobiv järgmiste emotsionaalsete probleemide puhul:
- Eesmärkide, ideaalide, väärtuste puudumine
- Võimetus leida sõpru või armsamat
- Tunne, et elu on väljunud kontrolli alt
- Püsiv mõttetuse, tühjuse tunne
- Püsiv pinge, ärevus ilma mingi nähtava põhjuseta
- Võimetus väljendada emotsioone
- Hingevalu, depressioon, püsiv igavustunne
- Sundnähud
Mis on erinevus psühhoalanüütilise teraapia ning teiste teraapiavormide vahel? Psühhoanalüütiline terapeut tavaliselt ei anna konkreetseid juhiseid, kuidas patsient oma elu korraldama või probleeme lahendama peaks. Ta eelistab aidata patsiendil mõista, miks ta ei suuda probleemi lahendada või mislaadi vastuolu patsiendis takistab tal oma elu korraldamast soovitud moel.